Eneseanalüüs

Kuna kunst on minu elus alati väga tähtsal kohal olnud olin väga ootusärevil selle õppeaine ees. Kuigi olen käinud kunstiringis ja teinud gümnaasiumi lõpus kunstieksami olid enamik teadmisi siiski minu jaoks uued ja väga põnevad.
Oleks soovinud, et loengud oleks kestnud pikemalt ning oleks saanud veelgi rohkem uusi teadmisi, kuid õnneks on õppejõud koostanud väga mahukad ja põhjalikud materjalid mida on väga põnev lugeda.
Kursusega jäin väga rahule ning hakkan saadud teadmisi ja oskusi kindlasti rakendama seal kus vähegi võimalik, mitte ainult siis kui tulevikus lasteaiaõpetajana töötama hakkan.

Kortsutamine

1. Joonistad pildi.

2. Kortsutad paberi.

3. Teed paberi lahti.

4. Lõikad pildi välja.

5. Liimid.

Kodune töö: vastandvärvid

Kodune töö: joonematemaatika

Karbi voltimine

Kahe käoga joonistamine

Kahe käega peegelpildis

 Kahe käega joonistamine läbisegi

 Kahe käega sama pidi joonistamine

Rebimine

Piki kiudu

 Joonlauaga rebitud

 Ringi rebimine

 Risti kiudu

 Vaba rebimine

 Kujundi rebimine

Annemariontosaurus. Loovtöö välja rebitud tükkidest kokku pandud dinosaurus mis on nimetatud enda nime järgi.

Põimimine

Lõiked

Voolimine

Õppejõu materjal:

Erinevalt teistest kunstiliikidest, kasutab laps voolimisel mõlemat kätt, see arendab materjalitunnetust ja käe väikeseid lihaseid, kõik sõrmed on võrdselt kasutuses.

Materjalitunnetuse oskus on vajalik ka kirjutama õppimisel, sest pliiatsiga ei tohi liiga tugevasti paberile vajutada.

Käe koordinatsiooni murranguline areng toimub 1,5- 2,5 aastaselt. Laps liigutab esemeid vastavalt vajadusele.

Voolimine kasvatab lapses mõtlemise ja loomise võimet, taju, analüüsi- ja üldistamisoskust. Laps saab väljendada emotsioone, harjutada silmamõõtu, käe osavust, lihaste tunnetust ja ilumeelt.

Pehmet materjali saab muljuda, veeretada, kokku suruda ja venitada. Sinna saab vajutada süvendeid, voolimispulgaga kujundeid ja mustreid, loomadele iseloomulikke katteid.

Voolimisel tutvub laps voolimismasse omadustega, tunnetab selle niiskust, raskust ja plastilisust vajutades sõrmedega, jääb sellesse jälg. Vajutades vastu lauda, muutub seelamedaks ja siledaks. Vajutades kaks massitükki üksteise peale, kinnituvad need, moodustades keerukama vormi.

Vähemate kunstiliste annetega lapsed peaksid saama enam aega massiga tutvumiseks.

Voolimine kasvatab ka töö- ja korraarmastust. Laps peaks harjuma enda järelt koristama ja oma töövahendid puhtana hoidma.

Eelkooliealised lapsed voolivad meelsasti, selle tulemusena valmib midagi ja laps kogeb eduelamust. Väikelapsele ei ole nii oluline, kas teised mõistavad tema loomingut, ta on alati valmis selgitama.

Kui laps voolib, siis järelikult ta mõtleb.

Voolimismassidest on parimad savi ja plastiliin, sõimelastele voolimispasta.

Voolimise eesmärgid

• Voolimismaterjalide tundmine
• Lihtsate töövõtete õppimine ja harjutamine
• Oma mõtete ja tunnete kujutamine plastilises vormis
• Kui laps voolib, siis areneb kompimismeel, mõlema käe peenlihased, silma ja käte koordinatsioon.
• Laps tunneb loomisrõõmu, saab teada, et voolingul on praktilised kasutamisvõimalused, voolitud ese on ilus ja kolmemõõtmeline.

Voolimise lõimumine teiste  valdkondadega

Kõne areng- voolides tegelasi, mänguasju kirjeldab laps nende omadusi.

Arvutamis- ja võrdlemisoskus - voolingud sarnanevad kujunditele: kera, kuup, püramiid… Tihti koosnevad voolingud mitmest detailidest. Neid on võimalik loendada, grupeerida, suuruste järgi asetada.

Lugemis- ja kirjutamisoskus - soovitav tähti ja numbreid läbi voolida. Suuremal osal inimestest on kinesteetiline taju ülekaalus. Kinnistub see, mis on praktiliselt läbi tehtud.

Seos loodusõpetusega - laps saab tutvuda materjalide eripäraga - savi on niiskemana pehmem.

Olulist rolli voolimise juures mängivad vaatlused. Lapsel peab olema piisavalt palju infot esemest, muljeid ja elamusi. 

Vormiõpetus

Vormi on kõige arusaadavam ja meeldivam õppida voolimistegevusel. Voolida on tore, kasutades

mitmesuguseid erinevaid materjale.

Kompositsiooni ehk paigutust tutvustatakse lastele joonistamis-, maalimis- kleepimistegevustel, samuti lihtsate graafiliste tehnikate kaudu.

Meid ümbritseb lõpmata palju erinevaid vorme. Vorm on pindadega välisruumist eristatud keha (asi, ese...)

Vormil on kuju, suurus, värv.

Vormi kvaliteedi määrab tema: loetavus, lihtsus, selgus, sarnasus.

Vormi tundmine sõltub nägemistajust, nägemis-ja kompimismeelest.

Vorm võib olla ümar, kandiline, nurgeline.

Väiksemgi vormimuutus muudab kogu eset.

Eristatakse loodusvorme ja kindlate reeglitega geomeetrilisi vorme. Tasapinnalised geomeetrilised vormid on ring, ruut, ristkülik, kolmnurk.

Ruumilised, kolmemõõtmelised vormid on kera, kuup, silinder, koonus, tetraeeder.

Ruumi mõiste on lastele raskemini tajutav, kuigi mõju on suur - aegruum, maailmaruum.

Ruumiliste esemete kujutamine tasapinnal ei ole koolieelses eas lastele jõukohane ja nõutav, selleks on voolimis- ja meisterdamistegevused.

Voolimistegevused vanuse järgi

Kaheaastase jaoks on tegelemine erinevate voolimismaterjalidega mäng. Laps mudib ja tükeldab voolimismaterjali, vajutab tekkinud tükikesi soovi korral alusele kinni, võtab uuesti lahti ning lii­dab suuremateks tükkideks. Käte ja sõrmedega annab ta voolimismaterjalile erineva kuju, surub seda kokku ja venitab, vajutab sõrmedega materjali sisse auke. Teise eluaasta lõpuks voolib laps ümar- ja pikliku vormi, luues niiviisi lihtsaid esemeid (ussikese, nööri, kommi, palli jne).

Kolmeaastane voolib ümar-ja piklikke vorme koos õpetajaga. Samas tükeldab ja liidab ta voolimis­materjali endiselt veel ka nn teadvustamata, luues kujundeid ja andes neile erinevaid nimetusi. Õpetaja voolib koos lapsega, andes võimaluse liigutusi ja tegevust matkida. Laps voolib ümar-ja piklikke vorme, valmistades palle, komme, marju, pähkleid, saiakesi, ussikesi jne. Lapsed hakka­vad ka ise ümar- ja piklikke vorme omavahel ühendama. Sõrmede japihkude vahel kettaks vaju­tatud kujundit saab muuta väikeseks pildiks, linikuks või ehteks, vajutades sõrmega sinna auke, triipe jne.

Kolmeaastane rullib ja veeretab.

Nelja-aastane rullib ja veeretab voolimismaterjali iseseisvalt. Laps loob lihtsaid esemeid tekki­nud vorme liites. Voolimismaterjalile spontaanselt erinevat kuju andes loob ta oma fantaasiakujundeid, surub loodud vormi kokku ja alustab uut. 

Laps peab saama kasutada erinevaid voolimismaterjale, et nende omadusi tundma õppida. Koos õpetajaga püüab ta piklikke vorme spiraaliks keerata, neid omavahel lihtsaks palmikuks ühendada (kaht haru omavahel keerates) jne. Ümarvorme liites loob laps lihtsaid esemeid, kujutab loomi (karu, kassi, jänest jne). Voolimispulgaga teeb ta neile silmad, nina, suu.

Laps tutvub võimalusega pigistada savi jt materjale, et anda esemele iseloomulikumat kuju (siili okkad, kassi kõrvad) ning liita loodud voolingule väiksemaid osi (väikesed ümarvormid kaunistuselementidena, silmadena jne). Voolimispulgaga kujundab laps spontaanselt eseme pin­da. Õpetaja ergutab looma esemeid oma fantaasiat kasutades. 

Nelja-aastane vajutab, venitab, ühendab.

Viieaastane annab soovi korral edasi eseme, objekti kuju neile omaste tunnuste kaudu. Vabal ajal toetub laps õpitud oskustele ning leiab tööde täiendamiseks omapoolseid võimalusi. Laps tutvub vormide töötlemise ja liitmise uute võimalustega: pigistab välja suuremaid osi ja võtab selleks algul rohkem materjali (nt linnu tiivad), teeb voolimispulgaga ühendatavate vormide pinnad ka­redaks.

Teda tuleb julgustada ise katsetama, kuidas erinevaid vorme töödelda ning neid oma­vahel kombineerida. 

Ümarvormist voolitakse õõnesvorme, õõnestades neid sõrmedega - oluline on kahe käe koostöö ja eseme pööramine voolimise ajal. 

Hakatakse voolima inimest ja lihtsat tegevust. Siin harjutab laps detailide ühenduskohti siluma ning vajaduse korral voolingut niisutama.

Voolimispulka kasutavad lapsed esemete ja nähtuste iseloomulike tunnuste esiletoomiseks (silmad, nina), ent ka kaunistamiseks, luues mustreid. 

Viieaastane karestab, pigistab, viimistleb, kaunistab.

Kuueaastane voolib loovalt, kasutades koos natuurile omastega ka fantaasiaelemente. Soovi kor­ral oskab laps edasi anda eseme osade suurusvahekordi, kehaosade asendeid ja lihtsamat tege­vust.

Tegevust võib voolida ka väiksemates rühmades, kus lapsed lepivad omavahel kokku, kes mida voolib. Töö paigutatakse seejärel ühele alusele (nt lapsed palliplatsil; päkapikk metsas jne). Voolimispulka kasutab laps erinevate pindade loomiseks. Väikeste tainarullidega ja siledate pul­kadega saab savi rullida ning vormidega sellest kujundeid välja vajutada (sobivad on nii liiva- kui ka piparkoogivormid). Tekkinud plaati saab edasi töödelda: liita sellele erinevaid vorme, keerata

servad, liita jalad ja toetav serv (alus, erikujuline taldrik).

Õpetaja valmistab koos lastega uusi voolimissegusid, mida kasutades tutvuvad lapsed nen­de omadustega ning töötlemise iseärasustega.

Täiskasvanu ergutab katsetama koos erinevaid õpitud tehnilisi võtteid ning leidma võimalusi põnevalt esemeid luua. Kui lapsed soovivad, või­vad nad esemeid värvida näiteks akrüülvärvidega, kuid veekindla tulemuse saab ka PVAd guašš-värviga segades. Pesukäsnaga tupsutades on hea katta ebaühtlaseid ja reljeefsemaid pindu. 

Seitsmeaastane teab, kuidas valmistada lihtsamaid voolimissegusid, ning teeb neid õpetajaga koos. Voolitud esemete juures pöörab laps tähelepanu töö erinevate osade ühendamisele, nii­sutamisele ja silumisele. 

Õpetaja loob võimalusi fantaasia põhjal ja teemaväliseks voolimiseks. Tegevuse impulsiks võib olla mäng, kunstniku töö, lavastus, muusika jne. 

Laps peaks saama va­lida erinevate voolimismaterjalide vahel, et õpitud oskusi võimalikult mitmekülgselt rakendada. 

Õppeaasta jooksul võib kõigis vanuserühmades voolida ka küpsetamiseks mõeldud tainast, et küpsetada kadri- ja mardisaiu või teha piparkooke. Kooke ja torte tehes saab omavahel liita eri­nevaid küpsiseid ja/või küpsiste rühmi (rongikujuline küpsisetort, ümmargustest küpsistest lilled jne).  

Värvid

Õppejõu materjalidest:

Värvide eristamise eripära 5-6aastastel

Inimeste nägemissüsteemi iseloomustab värvide eristamisvõime väga suur tundlikkus.Tundlik värvieristamise võime on sünnipärane ja pole oluliselt arendatav, eriti peale kriitilist tundlikkuse perioodi, mis erinevatel andmetel on teisest neljanda, või teisest kuni kuuenda eluaastani, kusjuures määravaks peetakse kolmandat eluaastat. Viimasel ajal on levinud väide, et see periood algab varem. 

Juba kuuendaks või seitsmendaks eluaastaks on inimesel välja arenenud keerulised ja ülikeerulised rakurühmad. Sellepärast on visuaalne keskkond, milles laps kasvab, määrava tähtsusega visuaalsete rakkude teatud funktsioonide kujundamisel.

Iga inimene on võimeline eristama suurt hulka erinevaid värve ja varjundeid. See on loomupärane anne, aga kui ei ole vajadust seda kasutada, siis ta hääbub.

Nägemisaparaat, mis vahendab inimesele valgust ja selle karakteristikuid, värvikogemust, on kõigil ühesugune. 

Värv on ere lapsepõlve osa. Lapsed armastavad värve, reageerivad nendele, mängivad värviga. Kuid laste reaktsioon värvile ei ole samasugune nagu täiskasvanul. Värv on üks esimesi tunnusjooni, mida lapsed eristavad.

Kui laps sünnib siia ilma, siis näeb ta kõigepealt valget ja elabki mõnda aega must-valges maailmas, kuni aju hakkab tasapisi tajuma „värvilisi” värve, iga päev üht-teist kuni küpse ea kümne miljoni varjundini välja, nagu kinnitavad viimased inimaju uuringud. 

Kõigepealt hakkavad lapsed eristama punast värvi. Seejärel hakkavad nad eristama teisi erksaid värve, sealhulgas ka kollast.

Samuti tuleb tähele panna, et lapse sünnipärane värvide eristamisvõime on tundlik ja erk. Laps eristab värvitoone sama peenelt kui täiskasvanu.

Lapsed õpivad värve ära tundma enne, kui oskavad nende nimetusi öelda. Nad osutavad eredatele esemetele juba siis, kui veel ei oska öelda „punane”, „kollane” või „roheline”.Värvide nimetusi õpivad lapsed tundma teisest eluaastast kuni viiendani.

Tavaliselt jätavad tüdrukud meelde värvide nimetusi varem kui poisid. Teadagi arenevad kõik lapsed erinevalt, sest arenemine on seotud närvisüsteemi seisundiga.

Oskus eristada ja nimetada värve on oluline samm lapse arendamisel.

3-aastane laps leiab ümbritsevas juhendamise toel sinise, kollase, punase ja rohelise värvi.

5-aastane kasutab emotsioonide, nähtuste, esemete jne kujutamiseks värvitoone oma seostest ja tunnetest lähtuvalt. Traditsioonilised lasteaiaprogrammid eeldavad, et 5-aastane laps

peab teadma kümmet värvi ja 6-aastane laps juba üksteist, kaksteist värvi.

7-aastane laps tunneb ümbritsevas esinevaid värve ja nimetab erinevaid värvetoone (hallikas, taevasinine jne).

Kokkuvõtvalt saab öelda, et täiskasvanute ja 5-6-aastaste laste vahe on ainult selles, et mõned 5-6-aastased lapsed ei tunne ja ei oska nimetada kõiki värvinimesid. 

Kõikidel värvidel on oma keel, st iga värv avaldab erinevat mõju. Lastele pakub elamusi värvide tunnetamine, segunemine.

Maalimise eesmärk on õpetada lapsi tunnetama värvide omadusi ja mõju ning anda kogemusi värvide segamisest. Lapsed näevad, kuidas primaarvärvide segamisel tekivad uued värvid – sekundaarvärvid (lilla, roheline, oranž) ja palju vahepealseid toone. Maalimise kaudu kujuneb laste vaatlusoskus ja maitsetunnetus.

Juba 6-aastane laps hakkab katsetama värvide segamist, milleks sobivad põhivärvid: punane, kollane ja sinine.

Esimesed kogemused värvide segunemisel tekkinud uutest toonidest tekivad töö vältel. Kindlasti esitab laps värvide segamise kohta küsimusi. Täikasvanuga koos segatakse heledama värvi hulka pisut tumedamat ja saadakse uus toon. Lapsevanemad või õpetajad ei pea selgitama lapsele mõisteid (põhivärvid, värvide helestamine või tumestamine), vaid rääkima, et kollase ja punase kohtudes tekib

oranž, kollast ja sinist segades saame rohelise ning lilla värv tekib punase ja sinise segunemisel, halli värvi saame, kui lisame valgele pisut musta jne

Veel enne, kui 5-6-aastased lapsed pintsli esimest korda värvi sisse kastavad, on neil sageli juba olemas ettekujutus mingist kindlast värvusest. Sageli tekib lastel juba alustatud kujundile uut värvi lisades hoopis uus idee, mille kallal nad siis edasi töötavad. Maalimise ajal või kui tööga valmis ollakse, seletavad lapsed meelsasti täiskasvanule, mis nende pildil on kujutatud, millised värvused on nende meelest eriti ilusad või millist sisu nad oma pildil avastavad.

Kui tahetakse värve tundma õppida, ei tohi sellest alustada, et kopeeritakse välismaailma motiive ja uuritakse neid. Sel juhul muutuks värv motiivi ja vormi suhtes sekundaarseks.

Et värvide maailma tunnetada, tuleb kõigepealt lähtuda värvidest endist. Tähtis on alustada puhaste värviharjutustega. Kui maalinguid üles riputatakse, vaatavad lapsed neid hardalt. Pikkamööda taipavad nad, et on värve, mis esile tungivad – punane ja kollane, ning mõningaid, mis tagasi tõmbuvad – sinine ja violetne. Roheline värv jääb enamasti neutraalseks.

Värvide seoseid isikuomadustega

Isiksuseomaduste analüüsi värvieelistuse järgi saab teha juba 5. eluaastast. Selles vanuses laps saab juba iseseisvaks, ta ei sõltu täiskasvanutest nii palju kui varem, see on aeg, kui lapse suhted ümbritsevate inimestega lähevad keerulisemaks ja laps õpib vastutama oma tegevuse eest. 

Värvivalik peegeldab peamiselt inimese temperamenditüüpi, tema sotsiaalse keskkonna mõju, kultuuri, religiooni, rahvuslikku pärandit ja teisi faktoreid. Juba selles vanuses saab värvieelistuste järgi otsustada tema huvide ja annete üle konkreetses valdkonnas ja tema muude oskuste üle.

On teada, et igale temperamenditüübile on omane isesugune värvivalik.Sangviiniku lemmikvärvid on kollane ja sinine. Flegmaatikule meeldivad kindlad põhitoonid, nii eelistab ta helepruunile tumepruuni, roosale punast, hallile musta ja helesinisele pigem tumedat puhast sinist. Koleerik ehitaks oma maailma kontrastidele, leppides sageli valge või musta omavahelise kombinatsiooniga, lisades juurde säravat kollast, kulda, karda, hõbedat ja kärtsu punast. Melanhoolik elaks parima

meelega täiesti pastelses maailmas, püüdes välistada tugevaid puhtaid toone, liigset sära ja musta.

Nagu temperament, nii mõjutab värvivalikut ka iga, seepärast on nii täiskasvanul kui ka lastel kujunenud välja oma värvivalikud. 

Töös laste temperamenditüüpidega võib maalimisest olla hindamatut abi.

Üldistatult võiks öelda nii:

• kui koleerikutel lasta oma värviharjutusi teha just nii, nagu nad tahaksid, siis laiuksid dramaatiliselt punakad toonid teiste värvide arvel üle kogu lehe
• melanhoolikud maaliksid aga meelsamini midagi väikest ja tumedat üsna üles ja ühte nurka
• flegmaatikud aga pintseldaksid laialt üle kogu lehe midagi suurt ja igavat
• sangviinikud tupsutaksid kiiruga sinna-tänna midagi väikest, heledat ja rõõmsat, selleks et otsekohe uue paberi järele tormata. 

Jooned

Joonistamisest õppejõud A. Saarso materjalide järgi:

Joonistamine on joone, punkti tegemine pinnale, seda saab teha mitut moodi: sõrmedega jäätunud

aknaklaasile, lumele, liivale, porile või siis kriidiga, pliiatsiga paberile. Lastele sobivadrasvakriidid,

õlipastellid, pliiatsid. Just joonistamine on lapse käelise arengu soodustajaks - see on emotsionaalne tegevus ja laps tegeleb sellega meelsasti. Joonistamise käigus areneb nägemismälu, mõtlemine, fantaasia, luuakse seoseid. 

Korrektne pliiatsihoid: laps kasutab võtte juures pöialt, esisõrme, keskmist sõrme. Sõrmede ja kogu käe liikumine on sujuv, muudes kehaosades ei esine pinget ega kaasnevaid liigutusi.

Lapsed loovad pilte samadel põhjustel nagu täiskasvanudki: et väljendada oma ideid ja tundeid, arendada kujutlusvõimet ning selleks, et tegeleda millegagi, mis pakub naudingut.

Lapse poolt joonistatud pilt näitab lapse suhtumist ja hoiakut antud sündmusse või objekti. Nii näiteks eelkoolieas kõik „ilus“ värvitakse eredates värvides ja „inetu“, „halb“ aga tumedates värvides. Joonistustes avalduvad mõned isiksuse iseärasused, sooline kuuluvus ja lapse mikrosotsiaalses miljöös valitsevad suhted. 

Enamik lapsi hakkab joonistama umbes kaheaastaselt, tundes rõõmu paberile kritseldamisest.

Neljandaks või viiendaks eluaastaks on lapsed võimelised joonistama juba äratuntavaid figuure ning alates sellest east luuakse huvitavaid ja võluvaid pilte edaspidigi.

Joonistaja võib väljendada emotsiooni otseselt, näiteks maalides naeratava või nutva figuuri. Samas saab ta valida ka kaudse viisi, milleks on sümbolid ja metafoorid. Näiteks hele päike võib kujutada õnne ja kuivanud puu kurbust. Samuti kasutatakse erinevaid abstraktseid jooni väljendamaks emotsioone kaudselt. Nii viitavad heledad toonid ja ülespidised jooned rõõmule. Tuhme toone ja allapoole suunatud või sakilisi jooni võib pidada kurbuse väljendamiseks.

Inimese joonistamine.

Peajalgsed 3-4aastastel. Esimene äratuntav inimfiguur laste joonistatud inimeste hulgas on saanud endale nimeks peajalgne. Kujutised erinevused sõltuvad lapse vanusest. Peajalgset vormi ei kasutata mitte ainult inimese kujutamiseks. Lapse esimesed katsetused joonistada inimesi ja loomi ei pruugi erineda millegi muu kui ainult saba poolest, mis lisatakse loomadele. Hobuse horisontaalne figuur joonistatakse samasuguse peajalgsena kui inimese vertikaalne figuur. 

Röntgeninimene (keha paistab läbi riiete) ehk läbipaistev figuur on veel üks eriline laste joonistuste 

Joonistuste uurijate seas pole üksmeelt selles, mis vanuses lapsed joonistavad selliseid figuure ja millistel põhjustel seda tehakse. 

Huvitav tähelepanek: laps oma (joonistamise) arengu järgselt kriipsujukusid kunagi joonistama ei hakka (st kriipsujukud on täiskasvanute poolt õpetatud).

Laps teeb ja tunneb lihtsustatud joonistusi. Väike laps ei jälgi reaalselt objekti, vaid ta loob endale kujutise ja joonistab inimest kui sümbolit. Ring tähistab tema maailmas inimese keha ja kriipsud tähistavad jalgu. 

Lapse joonistused on pidevas arengus, järkjärgult kujuneb välja joonistus, mis sarnaneb aina enam reaalsele isikule. Laps joonistab asju, mis talle huvi pakuvad. Ta ei loenda alati kõike täpselt, nii et tema inimestel võib ühel käel olla kolm ja teisel käel kuus sõrme.

Lapsed võivad küll tunnetada oma joonistuse ebatäiuslikkust, aga pole võimelised tegema vastavaid parandusi. Kriitilise suhtumise arenguga ilmutavad lapsed vähem huvi ja valmisolekut joonistada, selle tunnetamine, et tema joonistus ei vasta mingitele esitatavatele nõuetele, võib lapsele tõsist muret valmistada ja tingib sageli joonistamisest keeldumise. Eelkooli- ja nooremas koolieas ei ole aga huvi joonistamise vastu ja edukus selles vallas tingimata teineteisega seotud, kuid joonistamise areng saab toimuda vaid praktika abil.

Üleolev või narritav suhtumine ebaõnnestunud joonistusse, mahategev hinnang võivad olla huvi kadumise põhjuseks ja laps ei tahagi enam joonistada, mis aga pärsib muuhulgas lapse üldist arengut.

Loomade ja lindude joonistamine

Laps alustab joonistamist üldistustest, täiskasvanu üksikutest. Laps lähtub oma kujutamisel kõige informatiivsemast vaatest, vähemoluline kaob ja oluline suureneb. Laps kasutab põhivorme, millega tähistab erinevaid objekte. 

Loomade ja lindude joonistamisel on abiks etapiti joonistamine.

Perepilt ja selle "lugemine". Rääkides inimese kujutisest kui esimesest reaalsusele viitavast joonistusest, jääb mõneti lahtiseks, keda laps joonistab – kas pilt on autoportree, emakujund või inimene „üldse“. Asi muutub konkreetsemaks, kui lapsele anda ülesanne joonistada talle kõigelähedasemaid inimesi – tema perekonda. See võimaldab ühtlasi uurida lapse vaimset ja psüühilist arengut diagnostilisest vaatepunktist. Joonistused näitavad hästi, kuidas ta end perekonnas tunneb, milline on tema roll, millised on suhted ema-isa ja õdede-vendadega. Just neist saame vastuse küsimustele, mis põhjustab lapsel stressi ja hälbeid normidest. NB! Ei tohi seada mingeid eeltingimusi, nii saab laps väljendada tegelikku olukorda.

Kui test küsimusega „joonista inimest“ reflekteerib lapse vaimset arengut ja tema identiteeti – suhtumist oma kehasse ja soolisusesse, siis ülesanne „joonista perekonda“ peegeldab pigem tema emotsionaalset ja sotsiaalset enesehinnangut või teaduslikus keeles väljendudes ilmneb siin struktureerimata projektiivne tehnika, mis võimaldab selgitada lapse olukorda perekonnas.

(Detailsemalt saab (pere)piltide tõlgendamisest lugeda õppejõu materjalides ja teemakohases kirjanduses.)

Joonistamise etapid

• Arusaam, et pilt kujutab midagi

• Arusaam kujutisest üldisemalt

• Seoste tekkimine kritselduste ja reaalsuse vahel

• Sõna kaasamine joonistuse kirjeldamisele

• Teadlik kujutamine

2-3aastased liigutavad pliiatsit,

3-4aastased kujutavad inimesi, siis teisi objekte- kritseldused. Joon asendab kritselduse.

4-5aastased ringist teisi kujundeid-peajalgsed.

5+ piltmõistatused, kirjeldav sümbolism, põhielemendid pea. Keha, käed, jalad, nägu.

7-9aastased kirjeldav, riietus ja dekoratiivsed detailid.

Kritseldused

 Erinevad sirged jooned

 Täida 12 ristkülikut 2 püsti- või pikaliasendis joonega (diagonaalsed jooned pole lubatud).Kõik mustrid peavad olema erinevad.

 Sirge joone teekond paberil

Jooned ja kaared

 Igas ruudus 6 kaart

 Ringid

 Matemaatika ülesanded sirgete ja kaartega

Kunstniku töö lavastus

Mina valisin Eduard Wiiralti töö "Noor berberlanna".

Tere tulemast!

Antud blogi on tehtud koondamaks kokku Tallinna Ülikooli Pedagoogilise Seminari kursuse "Kunstikasvatus alushariduses" raames tehtud töid. Siia on lisatud iseseisvaid töid ja õppematerjale mis enamjaolt pärinevad õppejõud Airiin Saarso õppematerjalidest.

Eelistasin blogi tavalisele õpimapile, kuna mapi vahelt võivad lehed kaduma minna ja kõiki praktilisi töid sinna koondada ei saa. Blogisse on lisatud piltid tehtud töödest ja kõik on kenasti jäädvustatud ning vajaduse korral saan siit kergelt leida näiteid tehtud töödest ja vajalikest materjalidest.